|
|
|
2009/1-2 (18)
Sisukord
Artiklid
Anu Mänd.
Kes on kes Niguliste kiriku peaaltari retaablil
7-40
Niguliste kirik oli keskaegse Tallinna üks kahest kogudusekirikust, seega linna tähtsamaid pühakodasid. Selle peaaltari retaabli keerukas pildiprogramm peegeldab tellijate eelistusi pühakukultuse valdkonnas. Artiklis keskendutakse retaabli skulptuuridele ja nende alusjoonistele, identifitseeritakse seni tundmatuks jäänud pühakud ning arutletakse, millised sotsiaalsed grupid võisid mõjutada ühe või teise pühaku valimist sellele kunstiteosele.
Krista Andreson.
Kolgata-skulptuurid Harju-Risti kirikust.
Vanusest, valmistamispiirkondadest ning algsest asukohast
41-68
1958. aastani Harju-Risti kirikus paiknenud ning praegu Niguliste muuseumis eksponeeritud keskaegne krutsifiks koos Neitsi Maarja ja evangelist Johannese skulptuuridega ei ole algselt moodustanud ühtset Kolgata-gruppi, vaid liidetud kokku hiljem. 14. sajandi viimasel veerandil valminud krutsifiksi teeb tähelepanuväärseks liilialõpmikega kaunistatud ristipuu ning Kristuse figuuri materjalina keskaja puuskulptuuris harva kasutatud pöök (fagus sylvatica). Krutsifiks viidi Harju-Risti kirikusse tõenäoliselt lähedalasuvast Padise kloostrist ning on olnud tsistertslaste traditsioonile vastavalt kahepoolselt vaadeldav – sellele osutavad ristipuu tagaküljel tänaseni säilinud polükroomiajäägid. 1410.–1430. aastatel valminud suurejoonelised saatjafiguurid pärinevad tõenäoliselt mõnest Tallinna suuremast kirikust (Oleviste?).
Andreas Trossek.
Eesti popanimatsioon 1973-1979: joonisfilmist lähikunstiajaloo kontekstis
69-110
Kirjutis vaatleb ajavahemikus 1973–1979 filmistuudio "Tallinnfilm" joonisfilmiosakonnas valminud teoseid, mille valmimisprotsessi olid kaasatud sel ajavahemikul paljuski Lääne popkunstist (sh joonisfilmist "Kollane allveelaev") mõjutatud kunstnikud Aili Vint, Leonhard Lapin, Sirje Lapin (Runge), Ando Keskküla, Rein Tammik ja Priit Pärn. Kuigi tegemist on ka tänapäeva Eesti kultuuriruumis tuntud isikutega, on nende osalusel valminud joonisanimatsioonid siiani kohaliku kunstiajaloo väärtussüsteemidest teenimatult välja jäänud. Ometi on selge, et nii mõnedki 1970. aastate joonisfilmid peaksid kuuluma orgaanilise osana eesti popkunsti museaalsesse kehandisse.
Mari Laaniste.
Karikatuur ja/või kunst. Valdkondade vahekorrast Eestis Priit Pärna loomingu näitel
111-150
Artikkel käsitleb Priit Pärna karjääri väljaspool animafilme: tema tegevust karikaturisti, illustraatori ja vabagraafikuna 1960. aastate lõpust kuni 1980. aastate lõpuni, avades Pärna kui ühe võtmeisiku kaudu vastavat etappi eesti karikatuuri ajaloost. Eesmärk on kaardistada ja analüüsida Pärna toonase loomingu seoseid kaasaegse Nõukogude Eesti avangard- ja kõrgkunstiga.
Marek Volt.
Kuidas läbida ajaproovi? Arutlus temporaalsest aksioloogiast
151-163
Artikkel käsitleb ajaproovi läbimise kriteeriumi küsimust. Esmalt keskendun probleemile, kas ajaproovi läbimise kriteeriume saab sõnastada esteetiliselt. Seejärel analüüsin ajaproovi n-ö ajalisi nõrkusi ja võimalusi nendest vabanemiseks (nt finalismi eeldusest loobumine). Viimaks käsitlen ajaproovi rolli hindamisstandardina.
Fookus
Keith Moxey. Visuaaluuringud ja ikooniline pööre
Inglise keelest tõlkinud Ingrid Ruudi
165-178
Ülevaated
Biograafiline kunstilugu Eerik Haamerist. Katrin Kivimaa
179-182
Kuhu kirjutada Eesti kunstnikke? Maria-Kristiina Soomre
182-185
Tagasi suurte küsimuste juurde. Margaret Tali
186-187
Mõned järelmärkused Gottlieb Welté näitus(t)ele. Anne Untera
188-189
Oodatud pühendus suursugusele hoonele. Linda Lainvoo
189-191
Kroonika 1. I - 31. XII 2008
193-198
|
|