|
|
|
2006/4 (15)
Erinumber "Fiktsioon ja film"
Koostanud Virve Sarapik
Sisukord
[Saateks]. Virve Sarapik 7-8
Artiklid
Jaak Tomberg, Jüri Lipping. Teispool punast ja sinist
tabletti: virtuaalsus tegelikkuse substantsina
11-29
Artikkel läheneb tegelikkuse ja fiktsiooni vahelisele laialt levinud
vastandusele ning dekonstrueerib selle ühe teise vähemtuntud
opositsiooni - Bergsonilt ja Deleuze'ilt pärineva virtuaalse ja aktuaalse
vahelise opositsiooni - kaudu. Luues lühiühenduse tegelikkuse ja
virtuaalse vahel, osutatakse virtuaalsusele kui tegelikkuse substantsile,
kirjeldatakse tegelikkust kui virtuaalsete võimalikkuste varjumist või
ajalooliste võimaluste luhtumist ning nähakse fiktsioonis tegelikkuse
luhtumusliku loomuse korvajat - fiktsioon reguleerib tegeliku ja virtuaalse
vahelist tasakaalu tegelikkuses ning lepitab "tegelikkuse
spektraalse ülejäägi" uuesti tegelikkuse enesega.
Piret Viires. Simulatsioonid küberruumis: varjud seintel
30-41
Artiklis vaadeldakse tegelikkuse ja illusiooni vahekorda globaalses küberruumis.
Teoreetiliseks raamiks on võetud Jean Baudrillard'i hüperreaalsuse-
ja simulatsiooniteooriad, mille sobivust katsetatakse küberruumi analüüsimisel.
Käsitletud on arvutitehnoloogia arengu erinevatel etappidel loodud kujutluslikke
maailmu (MUD-id, foorumid ja jututoad, virtuaalne reaalsus). Lähemalt
analüüsitakse nn. sünteetilisi maailmu ja eriti virtuaalmaailma
"Second Life". Arutluskäigust järeldub, et arvutitehnoloogia
arengu tulemusena tekkinud küberruum on Baudrillard'i mõistes hüperreaalne
keskkond. Küberruumis tegutsevad küberkommuunid elavad oma simulatsioone täis
kujutluslikku elu ja objektid, millega nad kokku puutuvad, on simulaakrumid.
Virve Sarapik. Fiktsioon ja tõde, kujutis ja vale. Sissejuhatavat
42-54
Siinne kirjutis üritab heita pilku vale probleemile semiootikas, võttes
katseliselt aluseks ühe suhteliselt piiratud nähtuse - kohtade ehk siis
teatud ruumipunktide, sündmustiku toimumispaikade tähistamise ja kujutamise.
Teiseks sihiks on eelmise kaudu vaadelda fenomeni, mille puhul valetamise võimalikkus
on kõige enam kahtluse alla seatud: nimelt pildilist valet, kokku võetuna
küsimusteks, nagu kas ja millistel tingimustel saab pilt väljendada valet?
ning millistel tingimustel me selle ära tunneme? s.t. oleme veendunud, et piltkujutis
tõesti valetab.
Eva Näripea. Film, ruum ja narratiiv: "Mis juhtus Andres Lapeteusega?"
ning "Viini postmark"
55-76
Artikkel vaatleb jutustuse esitusviise, täpsemalt iseloomulike aegruumide
loomist mängufilmides, lähenedes sellele pea lõputuid variatsioone
sisaldavale problemaatikale kahe juhtumi analüüsi kaudu: käsitletakse
filme "Mis juhtus Andres Lapeteusega?" (1966) ja "Viini postmark"
(1967). Tegevustiku geograafilisele ja ajalisele lähedusele vaatamata esindavad
need filmid kaht võrdlemisi erinevat ruumi ja narratiivi sidumise võimalust,
millest esimene tugineb põhiliselt kaameratööle ja montaazhile,
teine aga dekoratsioonide ehitatud keskkonnale.
Mari Laaniste. Eine murul. Ühe animafilmi tekst ja kontekst
77-95
Artikkel käsitleb Priit Pärna joonisfilmi "Eine murul" (1987)
kui anti-totalitaarpropagandafilmi ja üht perestroikakino emblemaatilisemat
teost. Lisaks filmi sisu analüüsimisele vaadeldakse konteksti loomiseks
eelloona Pärna lavastajakarjääri konarlikku kulgemist nõukogude
filmitööstuse bürokraatlikus süsteemis alates 1976. aastast kuni
1988. ja 1989. aastani, mil perestroika tingimustes üliaktuaalseks osutunud
"Eine murul" pälvis vaimustunud vastuvõtu. Artikli aluseks on
põhiosas Pärna mälestused ja tema tegevuse kaasaegsed pressikajastused.
Andreas Trossek. Rein Raamatu ja Priit Pärna joonisfilmid nõukogude
võimudiskursuses. Ambivalents kui allasurutu dominantne kultuurikood totalitarismis
102-128
Eesti kunsti- ja filmiajaloo "üldkoega" paralleelselt seotud kirjutises
vaadeldakse valitud 1980. aastate eesti joonisfilme, üritades uurimuse metodoloogilise
abivahendina rakendada postkolonialismi interdistsiplinaarsest uurimissuunast laenatud
generatiivseid mõisteid. Uuritavad filmid on Priit Pärna üks tuntumaid
autorifilme "Eine murul" (1987) ja Rein Raamatu lavastatud (Jüri Arraku
kunstnikutööga) "Suur Tõll" (1980). Nii Pärna valus
iroonia kui ka Raamatu eepiline moralism opereerisid ENSV kontekstis spetsiifilises
kultuurisüsteemis, kus allegooriast sai loojate jaoks omamoodi otseütlemise
vorm ja publiku retseptsioonis omakorda selle lahtikodeerimisest dominantne mõistmisviis.
Nõnda saigi tekkida olukord, kus näiteks mõni joonisfilm ei olnud
lihtsalt joonisfilm, vaid midagi muud - pigem kehtiva võimudiskursuse
suhtes ohtlikum ja tähenduslikult laetum kultuurimärk. Uurimus näitab,
et ENSV ajastu kujutav kunst, animatsioon, kunsti- ja filmipoliitika ning seeläbi
paratamatult probleemistikku põhidiskursusena sisenev parteiline võimuaparaat
on omavahel lahutamatult seotud valdkonnad, mille mõistmiseks ei piisa vaid
mõne formalistliku/idealistliku meediumispetsiifilise distsipliini abivahenditest.
Koondbibliograafia 1976-2006
129-150
|
|